Puit

Puidu all mõeldakse üldkeelespuude ja põõsastetüve ja okste kõva kude. Kitsamas botaanilises mõttes nimetatakse puiduksseemnetaimedekambiumi moodustatud sekundaarset ksüleemi. See definitsioon ei hõlma näiteks palmiliste puitu, ometi on sellegi puhul iseloomulik ligniini kogunemine rakuseina. Laiemas mõttes mõistetaksegi puidu all lignifitseerunud (puitunud) taimekude.

See artikkelvajab toimetamist. (August 2009)

See artikkelootab keeletoimetamist.

Artiklis ei ole piisavalt viiteid.

Puidu kasutamine materjalina ja kütteainena on taimede kasutamise üks varasemaid viise. Puit on väga mitmekülgsete kasutusvõimalustega taastuv tooraine, mis kuulub tänini tähtsaimate taimsete saaduste hulka.

. . . Puit . . .

Puit tekib puidurakkude kasvamise ja paljunemise tulemusena. Selle hulgas eristatakse kahte mehhanismi. Puidu kasv algab taimsest algkoest ehk meristeemist.

• Tipukasv ehk pikkuskasv ehk primaarne kasvamine on taime kasv pikkusse tüve-, oksa- ja juuretippudes.
• Taimeosa jämeduse kasv toimub puidu ja puukoore vahel paikneva kambiumi rakkude jagunemise tulemusel. Kambiumirakk jaguneb kaheks identseks rakuks, millest aga ainult üks jääb kambiumi rakuks, teine muutub kas tüve või puukoore rakuks. Sellest saab püsirakk, mis võib veel ühe või ka rohkem kordi poolduda. Nii tekivad sõltuvalt olukorrast niinerakud (floeem), millest seejärel tekib sisemine tüvi (ksüleem) ja välimine korp. Raku jagunemine toimub sagedamini sissepoole ja seetõttu leiab palju tihedamini aset puidurakkude teke. Koore osakaal tervel puutüvel on ainult 5–15%. Pärast püsiraku viimset pooldumist toimub puiduraku muutumine juhtimis-, tugevdus- või talletusrakk.

Meie ilmastikuoludes on puittaimedel neli kasvuperioodi:

• puhkeperiood (novembrist veebruarini);
• mobiliseerimisperiood (märtsist aprillini);
• kasvuperiood (maist juulini): puidurakud, mis sellel aastaajal arenevad, on õhukese kesta ja heleda värvusega ning moodustavad niinimetatud varase puidu, kevadpuidu. Selles paiknevad ka toitainete liikumiseks vajalikud juhtimisrakud;
• hoiustamisperiood (augustist oktoobrini): puidurakud, mis sel ajal tekivad, on väikese sisemahu, paksu kesta ja tumeda värvusega ning moodustavad niinimetatud hilispuidu (sügispuit).

Sellise tsüklilise kasvu tagajärjel moodustuvad aastarõngad, mis on tüve ristlõikel selgelt märgatavad. Aastarõngaste uuringuid kasutatakse puude vanuse määramisel, samuti paleoklimatoloogias, dendrokronoloogias jm.

Puidu kestandumine ehk lülipuidu moodustumine toimub, kui sisemised tüve veekanalid sulguvad ja seejärel rakud surevad. See toimub okaspuidul rakumembraani avade sulgemisel ja lehtpuidul mitte enam kasutatud veekanalite sulgumisel ligikaudu 20–40 aasta vanustel rakkudel. Selle protsessi käigus kujunevad ained, mis hiljem raku kesta ladestuvad, ning tihti kasvab vastupidavus kõdunemisele.

Lülipuidulistest puudest räägitakse siis, kui lülipuit on selgelt eristatav (näiteks tamme-, pähkli-, männi-, kirsipuul, lehisel ning ebatsuugal, ebaakaatsial).

Kui värvierinevust näha ei ole, aga madala niiskusetaseme järgi saab järeldada, et südamik on kestandunud, räägitakse küpspuidulistest puudest (näiteks harilik kuusk, nulg, pärn, pirnipuu ja punapöök).

Südamik-küpspuupuidu (nt saar, jalakas) südamiku värvus on astmeline, millele järgneb küpspuit, mis samuti nagu südamik enam toitainete transpordis ei osale ja veel üks välimine osa, tihvtpiirkond (juurdekasv).

Uueks puiduks nimetatakse seda osa tüvest, kus vee ja toitainete transport aktiivselt aset leiab. Nn tihvtpiirkonnaga puude omaduseks on ristlõikel märgatav ühtlane hele värvus, mis on tingitud südamiku mittekestandumisest (nt mägivaher, kask, lepp, pappel, harilik vaher ja arukask).

. . . Puit . . .

. . . Puit . . .