Linnastumine

Linnastumine ehk urbaniseerumine on linnade arvu ja suuruse kasv, linnaelanike osatähtsuse suurenemine maa rahvastikus ja linnalise eluviisi levimine. Linnastumist saab iseloomustada linnastumise taseme ja linnastumise tempo abil.

See artikkelvajab toimetamist. (Mai 2012)

Tänapäeval on arengumaades linnastumise tase madal. Linnastumise tempo on aga väga kiire, kuna inimesed loodavad leida linnadest tööd ja paremaid elutingimusi. Mõnes arengumaas (nt Ladina-Ameerikas) toimub ülelinnastumine ja selle tagajärjel tekivad linnade äärtesse agulid ja slummid, seal on ka iive suur. Pöördeline sündmus kogu tsivilisatsiooniajaloos toimus umbes 2008. aasta paiku. Alates sellest ajast elab rohkem maailma rahvastikust linnades, mitte maal. Arenenud riikides on linnastumise tase kõrge, aga linnastumise tempo on aeglane, kuna inimesed juba elavad linnades ja linnad suurenevad peamiselt arengumaadest sisserändajate tõttu, iive on väga väike või hoopis negatiivne.

Linnastumisega kaasneb linnakultuuri levik.

Oswald Spengleri vaadete kohaselt toob ülelinnastumine kaasa kultuuri huku.

. . . Linnastumine . . .

Linnastumist on võimalik defineerida mitmest vaatenurgast[1]. Üldiselt on linnastumine ehk urbaniseerumine inimeste elutegevuse koondumine piiratud maa-alale. Linnastumiseks on peetud ka sotsiaalsete tegevuste üldistumist ühiskonnas, mida põhjustavad demograafilised, poliitilised, kultuurilised, majanduslikud, sotsiaalsed, tehnoloogilised, keskkondlikud ja kohalikud ajaloolised muutused. Linnastumise tulemused on linnasüsteem, spetsiifiline maakasutus, ehitatud keskkond ja linnamaastik, sotsiaal-demograafilised küsimused ja urbanism[1]. Aja jooksul, kui linn kasvab ja areneb, muutub märgatavalt linna maakasutuse struktuur: elanikud ja tootmine surutakse teenindusettevõtete ja kontoriruumide eest pakutavate kõrgete hindadega parima kättesaadavusega kesklinnast välja äärelinnadesse. Kesklinnas kasvab maa- ja kontoripindade hind väga kõrgeks, mistõttu sealsed hooned hakkavad kasvama kõrgustesse, mis on ilmekas Põhja-Ameerika suurlinnades. Euroopa linnades, eriti Põhjamaades ja ka endises Nõukogude Liidus, kus avalikul võimul on linna planeerimisel olnud märksa suurem roll ja kus paljudel juhtudel on tegemist arhitektuuriliselt üliväärtuslike vanalinnadega, ei ole ameerikalikke city’sid välja kujunenud. Maa hind sellistes keskustes on aga analoogselt väga kõrge – tootmine ja elamine on sealt välja tõrjutud ning asendatud teeninduse, eelkõige infoteenindus- ja vaba aja veetmise struktuuridega.

Traditsiooniliselt on linnastumist mõõdetud ühe riigi linnades elava rahvastiku suhtelise arvuga kogu riigi rahvastiku suhtes. Linnastumist võib pidada pidevaks protsessiks, kuid tänapäeval on õigem mõista seda kui linlikke muutusi. Ühiskonnas toimunud muutuste tulemusel on linnastumist hakatud uurima linnastumise arengu teooria abil. Teooria kohaselt on linnastumisel erinevad faasid, mis moodustavad linnastumise tsükli. Praegu on kasutusel kaks linnastumise mudelit. Lineaarse linnastumise mudel on päris 1980. aastate algusest ja erineva linnastumise mudel 1990. aastate algusest. Mõlemat mudelit on kasutatud linnastumise faaside selgitamisel. Kumbki mudel on üldistus ja neid ei pea vaatlema kui absoluutseid linnastumise kirjeldusi mistahes linna suhtes [1].

. . . Linnastumine . . .

. . . Linnastumine . . .